Algselt eeskätt väikeriikidele suunatud doktriin on tutvustusel äratanud huvi ka suuremates riikides. Mõttepaber tugineb Eesti kogemusele ja siin rakendatud lahendustele.
Justiits- ja Digiministeeriumi digitaristu ja küberturvalisuse asekantsleri Tõnu Grünbergi sõnul on tehisaru muutnud põhjalikult nii küberründeid kui ka kaitset: tehisaru võimaldab rünnata kiiremini, odavamalt, suuremas mahus ja korraga väga suurt hulka sihtmärke.
„Ründaja, kes võib olla ka poliitiliselt motiveeritud, võib lubada endale seejuures tuhandeid ja miljoneid ebaõnnestunud katseid, sest ühe lisakatse hind on peaaegu olematu. Keerukat ründevõimekust saavad osta ka inimesed, kellel endal sügavaid tehnilisi oskusi ei ole,“ ütles Grünberg, kes on mõttepaberi üks autoritest.
Mõttepaberi autorite sõnul on tehisaru suuteline pidevalt otsima uusi haavatavusi ning nende kõrvaldamiseks võib jääda nädalate asemel vaid päevi või tunde. Loodud asümmeetrilise küberkaitse doktriini eesmärk ei ole täielik haavamatus, vaid vajalik on kaval lähenemine: alandada kaitsmise kulusid, muuta ründamine kalliks ning tagada, et küberintsidendid ei kujuneks riikidel digitaalsete teenuste toimimise seisukohalt otsustavaks.
Mõttepaber „National Cyber Resilience in the Age of AI“ pakub eelnevast tulenevalt välja kuus peamist soovitust või lahendust, mida riigid peaksid tehisaru ajastul oma digitaalsete teenuste turvamiseks kasutusele võtma.
Esiteks näeb doktriin ette, et riikidel tuleks määrata minimaalse elujõulise riigi definitsioon: nimekirja tuleb kanda need elutähtsad e-teenused ja riiklikud funktsioonid, mis peavad igal juhul toimima jääma ka kõige rängema võimaliku rünnaku ajal, ning harjutama peab ka varulahendustele üleminekut.
„Kõigepealt peab määrama ära põhiperimeetri, mida igal juhul kaitsta. Selle kõrvale ka tähtsuselt teise ja kolmanda taseme, millesse kuuluvad digitaalsed teenused võidakse ressursside säästmiseks erandkorras ka ajutiselt peatada,“ selgitas Tõnu Grünberg. „Kõike ei ole võimalik kaitsta ühesuguse tugevusega. Seetõttu peab riik selgelt määratlema teenused ja funktsioonid, mille katkemist riik ei saa endale lubada: olgu selleks identiteet, side, elekter ja riigi põhifunktsioonid. Nende väljavalitute puhul peab teadma mitte ainult seda, kuidas rünnakut ära hoida, vaid ka seda, kuidas jätkata tööd siis, kui mõni süsteem või teenusepakkuja alt veab."
Teiseks tuleb doktriini kohaselt tugevdada riiklikku usaldustaristut: digitaalne usaldus peab ankurduma teenustesse, mis on kaitstud sellise tasemeni, kus nende murdmine on ründajale majanduslikult ebamõistlik. Seejuures võetakse kasutusele termin null-usalduse arhitektuur, mis tähendab, et süsteemide puhul ei usaldata mitte ühtegi välist andmepäringut ega seadet.
Kolmandaks peab turvalisusest saama süsteemide tegutsemisluba, mis on tagatud jõustatavate standardite abil: riiklikud regulatsioonid peavad tõstma teenuste üldist turvalisuse baastaset ning välistama ründajate jaoks odavad sisenemisteed.
Neljas mõttepaberi põhisõnum on, et rünnakute automatiseerimine nõuab tegutsemist masina kiirusel ja seaduslikult. „Inimene enam piisava kiirusega tehisaru abil loodud rünnakutele vastu seista ei jõua: tehisaru vastu saab üksnes tehisaru abil,“ sõnas Grünberg. Riigid peavad nägema reaalajas kogu oma süsteemide kaarti, vähendama järelevalveta seadmete hulka ning suutma rünnakutele reageerida ründaja tegutsemisakna sees, mitte alles pärast seda.
Grünbergi sõnul peaksid riigid avalikus sektoris kasutama ka julgemalt globaalsete teenusepakkujate turvatud avalikke pilveteenuseid.
Viiendaks seab doktriin eesmärgiks kogu riigi mobiliseerimise küberkaitseks: õpetada tuleb tervet riiki, sealhulgas kodanikke õngitsusi ja süvavõltsinguid ära tundma, mitte ainult kitsast kübermeeskonda.
Kuuendaks ja viimaseks sambaks on demokraatliku usalduse kaitsmine läbipaistvuse kaudu: riigid peavad tõtt rääkima esimesena, sest usaldus püsib avatuse, mitte varjamise najal.
Küberkaitse tähtsus kasvab tulevikus veelgi, kui tehisaru agendid hakkavad inimeste eest iseseisvalt digiteenuseid kasutama. Nende tegevus peab olema samuti kontrollitav ja turvaline. Selliste proaktiivsete digitaalsete teenuste turvaline toimimine eeldab tugevat ja asümmeetrilist küberkaitset.
Mõttepaberi „National Cyber Resilience in the Age of AI“ valmimisse panustasid eksperdid ja teadlased mitmetest asutustest ning selle autorid on Andres Raieste, Tõnu Grünberg, Joonas Heiter, Andri Rebane, Taavi Viilukas, Madis Tapupere, Toomas Vaks, Priit Liivak, Andres Kütt ja Rain Ottis.