10. septembri Postimees kirjutab juhtkirjas ja artiklis, justkui oleks prokuratuur, st täitevvõimu asutus, võtnud suuresti üle kohtuvõimu rolli Eesti õigussüsteemis. Nimelt tegevat enamiku kohtuotsuseid tegelikult prokurörid kokkuleppemenetluse korras, mistap kohtunikele olevat jäänud üksnes kummitempli roll.
See on mitmes mõttes ekslik seisukoht. Esiteks kehtib ikka ja muutumatult põhiseaduse paragrahv 146: õigust mõistab ainult kohus. See kehtib iga kohtumenetluse liigi puhul, olgu üld-, kiir-, lühi-, käsk- või kokkuleppemenetlus. Postimehe eksihinnangud aga ongi tingitud sellest, et artiklis on sattunud kõik muud menetlused peale üldmenetluse ühte patta.
Nagu nimetus ütleb, on lühimenetluse puhul tegu tavalisest ehk üldmenetlusest küll vähem aega võtva menetlusega, kuid kohtunik langetab otsuse täiesti tavapärasel moel, st ta ei kinnita mingit kokkulepet. Lühimenetluses on kohtunikul õigus vähendada pärast kõigi kuriteo asjaolude kaalumist süüdistatavale mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra. Ka kiirmenetluse eelduseks ei ole prokuröri ja süüdistatava kokkulepe. Selliste menetlustega lahendati 2009. aastal üle poole kriminaalasjadest (53,2%).
Miks tasub väga paljude kuritegude menetlemisel eelistada kiir- ja lühimenetlust, selgitas samas lehenumbris ammendavalt riigikogu õiguskomisjoni esimees. Kui lahendada ka näiteks kõik pisivargused üldmenetluses, veniksid kohtuasjad nii pikaks, et sellest võidaksid ainult kurjategijad. Vaevalt peetaks õigeks lahenduseks seda, et kuriteod pika menetlusaja tõttu lihtsalt aeguksid. See aga oleks paratamatult üks lihtmenetluste kärpimisega kaasnevaid ohte. Et arutada kõiki kriminaalasju üldmenetluses mõistliku aja jooksul, peaks kohtunike, kohtuametnike ja prokuröride armaada olema mitu korda suurem ja mõistagi kulukam ülal pidada. Sellise variandi toetajad peaksid mõtlema ka, mille arvel sellist luksust lubada. Just nimelt luksust, kuna olen veendunud, et ka praeguste lühendatud kohtumenetluste puhul on kohtuniku kindla käe jaoks antud tugev garantii.
Tegelikult annavadki valitsevast tasakaalust kõige adekvaatsema pildi Postimehes toodud andmed, millele tasub rahuliku meelega otsa vaadata. Kokkuleppemenetluse osakaal on aasta-aastalt vähenenud ning selle arvel on tõusnud lühimenetluse tähtsus. Nagu öeldud, lühimenetluses mingisuguseid kokkuleppeid ei sõlmita ning karistuse määramisel on prokuröril täpselt sama suur või väike roll kui tavalises üldmenetluses.
2009. aastal ei kasutatud kokkuleppemenetlust mitte 90% kohtusse saadetud kriminaalasjade puhul, nagu kirjutab PM, vaid 34,6% puhul. Kuna see arv ei näita mitte otsuste, vaid kohtusse saatmiste arvu, siis on siin ka kokkuleppega kriminaalasjad, milles kohtul on võimalus toimik prokuratuuri üldmenetluse läbiviimiseks tagastada. Samuti mahuvad siia juhtumid, mil süüdistatav võib olla kasutanud oma õigust kokkuleppest loobuda. Ühtlasi väärib mainimist, et näiteks Harju maakohtusse jõuab lausa pool kõigist süüdistatavatest lühimenetluses ning kokkuleppemenetlustes kohtusse saadetavaid isikuid on üksnes tagasihoidlik mõniteist protsenti. Nii ei saa kokkulepetega liialdamisest vähemalt Harju maakohtu kontekstis kuidagi rääkida.
Kohtunik kaalub kokkulepet
Teiseks, ka kokkuleppemenetluses ei ole kohtuniku roll lihtsalt prokuröri ja süüdistatava kokkuleppele käsi alla panna. Otse vastupidi, seaduse järgi peab kohtunik kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastama, kui ta ei nõustu karistuse liigi või määraga või tsiviilhagi suurusega. Kohtuniku otsus kokkulepe kinnitada sünnib pärast asjaolude põhjalikku kaalumist: kas kuritegu leidis aset; kas teo on pannud toime süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi järgi see on kuritegu; kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises; milline karistus tuleb süüdistatavale mõista. Kui kohtunik mõnes asjaolus kas või kahtleb, saadab ta toimiku tagasi.
Tuleb veel rõhutada, et kokkuleppemenetlust ei saa kohaldada raskete kuritegude puhul. Ka on selle sõlmimine välistatud, kui kannatanu sellise menetlusega ei nõustu. Niisiis ei ole mitte ühegi sättega kohtult ära võetud tema otsustusõigust. Vastupidi, ka kokkuleppemenetluses on kohtunikul otsustav roll. See, kas kohtunik lahendab asja, sealhulgas kokkuleppemenetluse asja sellesse sisuliselt süüvides või kehastub kummitempliks, on ennekõike iga kohtuniku südametunnistuse asi. Tähtsusetu ei ole siin aga ka kohtute sisemine kontroll.
Võimaluses menetleda kokkuleppemenetluses kriminaalasju, kus vaidlusi on vähe, ei ole midagi sellist, mis seaks ohtu täitev- ja kohtuvõimu piiri.