1. Kas justiitsministeerium on analüüsinud Eesti Energia, 220 Energia OÜ ja teiste elektrimüüjate müügilepingute tüüptingimuste seaduslikkust?
2. Kas 20-protsendilise leppetrahvi määramine on seaduspärane, majanduslikult põhjendatud ja proportsionaalne? Mis saab õigustühiselt sõlmitud lepingutest?
3. Milliseid meetmeid saavad kodutarbijad kasutada oma õiguste paremaks kaitseks?
Tänan Teid kirja edastamise eest. Vastan esitatud küsimustele järgnevalt:
Vastavalt tarbijakaitseseaduse §-le 17 on tüüptingimuste õiguspärasuse analüüsimise pädevus Tarbijakaitseametil, kellele on viimati nimetatud seadusega antud muu hulgas õigus nõuda maakohtu kaudu tarbijate kollektiivseid huve ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise ja ebaausate kauplemisvõtete kasutamise keelamist ning tarbija õigusi rikkuva muu tegevuse lõpetamist. Lõpliku seisukohta võtmine küsimuses, kas konkreetne tüüptingimus on seadusega kooskõlas või tühine, on sealjuures üksnes kohtul, sest Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 järgi mõistab õigust ainult kohus.
Justiitsministeerium on siiski ajakirjanduses avaldatud jälginud ja sellest ajendatuna analüüsinud küsimust, kuidas tõlgendada võlaõigusseaduse (järgnevalt VÕS) § 234 lg-s 3 sätestatut, mis ütleb, et tarbijal on õigus öelda elektrienergia või soojusenergia ühendusvõrgu kaudu varustamise lepingu üles igal ajal vähemalt ühekuulise etteteatamistähtajaga olenemata asjaolust, kas tegemist on tähtajalise või tähtajatu lepinguga, ning sellest reeglist tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Sisuliselt annab kõnealune säte tarbijale korralise ülesütlemise õiguse VÕS § 195 lg 3 mõttes. Korralise ülesütlemise tõttu ei saa teine lepingu pool kasutada ülesütleva poole vastu ka mitte ühtegi õiguskaitsevahendit, näiteks kahju hüvitamise nõuet, leppetrahvi nõuet jms, sest õiguskaitsevahendite kasutamise eelduseks on lepingurikkumise olemasolu.
Olles tutvunud erinevate elektrimüügi lepingute tingimustega, ilmneb, et tasu, mida nõutakse lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest ei nimetata mitte leppetrahviks ega kahjuhüvitiseks, vaid pigem lepingu lõpetamise tasuks. Justiitsministeeriumi hinnangul sarnaneb selline tasu olemuslikult leppetrahviga, sest tasu eesmärk nagu leppetrahvigi puhul on suunatud kahju hüvitamisele fikseeritud summas.
Olenevalt tasu suurusest, võib lepingu lõpetamise tasu kokkulepe kaasa tuua selle, et tarbija ei saa oma finantsolukorrast tulenevalt korralise ülesütlemise õigust kasutada, kuna ta ei ole võimeline kokkulepitud tasu maksma. Sellele, et tarbija peab saama oma seadusest tulenevaid õiguseid ka sisuliselt kasutada ja ei piisa vaid formaalse õiguse loomisest, on rõhutanud ka Euroopa Kohus lahendis C-511/08, kus jõuti seisukohale, et sidevahendiabil sõlmitud lepingu puhul ei ole taganemisõigus tarbijale sisuliselt tagatud, kui tarbija peaks lisaks kauba tagastamise otsestele kuludele kandma ka kättetoimetamise kulud, sest selline lahendus pärsiks tarbija taganemisõiguse kasutamise soovi. Kuigi vastav kohtulahend ei puuduta elektrienergia lepingu lõpetamist, on Justiitsministeeriumi hinnangul mõistlik lähtuda vastavast loogikast ka käesoleval juhul, sest nimetatud taganemisõigus ja korralise ülesütlemise õigus, mida VÕS § 234 lg 3 tarbijale ette näeb, on oma olemuselt väga sarnased.
Eelpool toodut arvesse võttes oleme täna seisukohal, et VÕS § 234 lg 3 tuleks tõlgendada selliselt, et korralisel ülesütlemise puhul tarbijalt lepingu lõpetamise tasu, mis on suunatud kahju hüvitamisele, nõuda ei saa.
Küsimusele, kas tüüptingimuse puhul, mis kohustab tarbijat korralise ülesütlemise õiguse kasutamise puhul maksma lepingu lõpetamise tasu, on oma olemuselt majanduslikult põhjendatud ja proportsionaalne, Justiitsministeerium täna kahjuks vastata ei saa, kuna puuduvad analüüsi teostamiseks vajalikud algandmed.
Mis saab õigustühiselt sõlmitud lepingutest ja mida saaks kodutarbijat kasutada oma õiguste paremaks kaitseks?
Siinkohal on oluline rõhutada, et meie hinnangul on tühine üksnes lepingu lõpetamise tasu kokkulepe, mitte energiamüügi leping tervikuna.
Nimelt ütleb TsÜS § 85, et tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa tehing teiste osade tühisust, kui võib eeldada, et tehing oleks sõlmitud ka ilma tühise osata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (järgnevalt TsÜS) § 84 lg 1 valguses tähendab kokkuleppe tühisus seda, et vastaval kokkuleppel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ehk kokkulepe ei ole tarbijale siduv.
Mis puudutab aga seda, mida peaks oma õiguste kaitseks tegema tarbija ise, siis otsest tegutsemiskohustust tarbijal ei ole, sest nagu eespool mainitud, on kokkulepe tühine per se. Sisuliselt tähendab see seda, et kui elektrimüüja nõuab tarbijal lepingu lõpetamise tasu, võib tarbija jätta selle tühisuse ettekäändel tasumata.
Juhul, kui müüja vastava lahendusega ei nõustu, peab ta oma õiguste kaitseks tasu maksmise nõudega pöörduma kohtusse, kust tasu maksmise kokkuleppe tühisus selgitatakse välja kohtu poolt.
Kõikidel tarbijatel, kes on sõlminud elektrimüügilepingu, mis sisaldab lepingu lõpetamise tasu kokkulepet, on võimalus pöörduda kaebusega ka Tarbijakaitseametisse. Juhul, kui Tarbijakaitseamet leiab, et tegemist on tühise tüüptingimusega, võib Tarbijakaitseamet pöörduda Eesti Vabariigi nimel hagiga kohtusse ning nõuda konkreetsetelt elektrimüüjatelt tarbijate õiguste rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist. Tarbijakaitseameti poole tasub pöörduda ka tarbijatel, kes leiavad, et elektrimüügilepingu sõlmimiseks on nende suhtes kasutatud ebaausaid kaubandusvõtteid tarbijakaitseseaduse § 121 mõttes, näiteks agressiivse müügi võtteid jne.
Seega, kokkuvõttes – tarbija saab meie hinnagul lepingut lõpetada lihtsalt ning lepingu lõpetamise tasu nõudmine on kehtivast seadusest tulenevalt tühine. Arvatavasti on sellisel lepingu lõpetamise tasul olnud energiamüüjate poolt eesmärk, et lepinguid lõpetataks vähem ja etteaimatavalt ning ilmselt saab seda põhjendada sooviga oma äririske vähendada.
Tarbija jaoks tuleneb siiski kehtivast seadusest õigus lõpetada selline leping ilma lepingu lõpetamise tasuta, millest kirjutame pikemalt eespool. Kui tulevikus peetakse vajalikuks seda muuta, siis tuleb selleks muuta seadust.
Samas on vabal turul ka konkurentsisituatsioonis tõenäoline, et pigem suurendab tarbija vabadus valida võimalusi, et pakkumised ja lepingud peavad pidevas konkurentsis olema tarbijale soodsamad.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kristen Michal
Justiitsminister